Mis on elektrooniline seire (1)

Elektrooniline seire

Elektrooniline jälgimine on digitaalse vangistuse vorm, sageli randmekäevõru või pahkluu "köidiku" kujul, mis võimaldab jälgida subjekti asukohta ja mõnikord ka tema vere alkoholisisaldust või hingeõhku.

Monitori kasutatakse tavaliselt kohtueelse vabastamise või süüdimõistmise järgse järelevalve tingimusena, nagu tingimisi vangistus. Mõnikord kasutatakse neid vanglate ja vanglate arvu vähendamise mehhanismina. Elektroonilist jälgimist on kasutatud ka alaealiste, kohtumenetlust ootavate immigrantide, narkomaania taastusravi programmides osalevate täiskasvanute ning DUI-s või perevägivallas süüdistatavate või süüdi mõistetud isikute jälgimiseks.  

Tavaliselt peavad monitoridel olevad inimesed oma seadmeid iga päev laadima ega tohi ilma loata oma kodust lahkuda ja/või neil on linnapiirkondi, mida nimetatakse keelutsoonideks, kus nad ei tohi häiret käivitamata külastada. Mõnes maakonnas on ajakava muutmiseks isegi hädaolukorras vaja terve nädal etteteatamist. Mõned maakonnad kehtestavad seadmetele paigaldustasud ja päevatasud ning nõuavad kasutajatelt lauatelefoni omamist. Kui seade katkeb, võidakse jälgitav isik vangistada.

Elektrooniline jälgimine on veidi enam kui kümne aastaga kasvanud 140 protsenti. Kasutusel on umbes 125,000 seadet, millest kuni 30,000 neist on igal päeval immigrantidega ühendatud. Osariigid, kus elektroonilist jälgimist kasutavad kõige viljakamalt, on Florida, Texas, California, Massachusetts ja Michigan.

Elektrooniline jälgimine mitte ainult ei pane vanglast koju saabuvaid inimesi liigselt jälgima, vaid takistab ka nende võimet edukalt ühiskonda tagasi minna. Lisaks puuduvad konkreetsed tõendid selle kohta, et elektrooniline jälgimine vähendab kuritegevuse määra või retsidiivsust.